Kergejõustik ja ÜKE

Veidi aega tagasi lõppesid maaailmameistrivõistlused kergejõustikus. Tegelikult kirjutasin enamus sellest postitusest juba u aasta aega tagasi, kui käimas olid olümpiamängud. Nüüd on aga kergejõustik jälle teemaks ja mitte ainult.

Jagan siin lihtsalt oma mõtteid, milline on minu nägemusel hetkel vabariigis seis ÜKE mõttes, just sportliku soorituse koha pealt.

ÜKE e üldkehalise ettevalmistuse alla käib antud kontekstis erinevate kehaliste võimete arendamine ja seisund (fitness). Jõud, vastupidavus, kiirus/võimsus, koordinatsioon, tasakaal, liikuvus (painduvus), väledus ja ka kehakoostis. Kõik see, millega tegeleks üks strength and conditioning coach/fitness treener.

Fitness minu jaoks ei ole vaid kulturism ja bikiinifitness vms.

Otsin vastust ka küsimusele, miks kergejõustiklased ise ÜKE trenni teevad ehk miks nad ei kasuta eraldi ÜKE treenerit?

Minu kergejõustikuga tegelemise staaž on u 8 aastat (kui ma õigesti mäletan). Selle aja jooksul on ala raames tehtud ka mitmesugust üldfüüsilist trenni.

Algselt tegutsesin mitmevõistlejana, hiljem „karjääri“ lõpu poole tõkkejooksjana.

Enamus ajast treenisin ühes kohas ja ühe treeneriga, paar aastat teises kohas ja teise treeneri käe all.

Kuna kergejõustikuga olen tegelenud kõige kauem (võrreldes nt MMA-ga) ja näen ikka veel päris tihti kergejõustiklaste treeninguid, siis tuleb rohkem juttu just läbi selle ala.

Kunagi vs nüüd

Tagantjärgi kergejõustikutreeningu füüsilist osa meenutades, võrreldes tänapäevaga (enda treeninguga praegu, mitte võrreldes sellega, mis ikka veel areenil toimub), siis oli seal mitmeid erinevusi:

Kõht-selg-külg liigutuspõhised (istessetõusud jms) harjutused olid igapäevased.
Tänapäeval rõhutatakse rohkem keha keskosa lihaste staatilist, stabiliseerivat ja jõude ülekandvat rolli. Mitte, et liigutuspõhiseid harjutusi ei tohiks teha, aga pigem mitte nii palju.

Rinnalt surumine oli kasutusel, (horisontaalseid) tõmbeid aga väga (üldse) mitte.
Ülakeha lihaste tasakaalustatud arengust jõutreeningul ei saa siis väga rääkida.

Sagedasti kasutati rinnalevõttu ja rebimist.
Need kaks on ilmselt üldse ÜKE maailmas kõige rohkem ülehinnatud ja ülekasutatud. Tehnika võiks nendel harjutustel väga paigas olla, aga enamasti see nii ei ole ja nende õppimine ei lähe ka väga kiiresti.

Kükid (ja poolkükid) olid plaanis, aga harjutusi, mis koormaksid rohkem rõhutatult reie ja puusa tagaosa (nagu jõutõmbed, puusatõsted, puusasirutused jms), ei olnud, kuigi uuringud mainivad puusasirutajate suurt olulisust näiteks sprindis. Ja nagu mainitakse ala tegijate (treenerite) endi poolt, siis kiirjooks on kergejõustiku alus. Hmmm.

Põhimõtteliselt tehti lihtsalt harjutusi (ilmselt selliseid, mida praeguse treeneri kunagine treener oli lasknud tal minevikus teha) ja tehnilisi nüansse väga ei jälgitud (pigem ei osatud jälgida).

See kõik on väga kurb, sest see on ka tänapäeval veel enamuses samamoodi (minu kergejõustikutreeningud lõppesid aastal 2009), nagu võib märgata kergejõustikuhallides ringi vaadates.

Tipud ja tipptiimid uurivad loodetavasti ka uuemat infot (või üldse mingit infot), aga tundub, et enamus seda ei tee.

Ühest küljest ei ole pilt nii hull kui lihtsalt harrastajate jõutreeningut jälgides oleks, aga seda pigem kõrgemal tasemel sportlaste ja treenerite seas. Noortegruppides näeb tihti igasugust jama.

Aga noored ongi ju spordi tulevik, kui nende vundament on praguline, kas ja mis siis neist tulevikus saab?

Mida arvab teemast füsioterapeut?

Oma ühel viimasel füsioterapeudi külastusel rääkisime temaga ka üldfüüsilise treeningu seisust Eestis. Külastasin füsioterapeut Indrek Lätti.

___

Tema hinnangul on palju arenguruumi.

Eriti muret tekitav tundus olukord iluvõimlejatel. Koormused on suured, sportlased on väga painduvad ja üldfüüsiline ettevalmistus näib puudulik.

Hüppevõime parandamiseks tehakse asju, mis hüppevõimet väga ei paranda ja juba metoodiliselt on plahvatuslikkuse arendamise jaoks valitud valed treeningmeetodid. Tundub, et ei ole jälgitud edasiminekuid ja avastusi tänapäeva sporditeaduses ning tehakse nii nagu tehti aastkümneid tagasi.

Kõik algab treeneritest ja nende treenerite haridusest/haritusest.

Füsio arvates saavad tihti lisaks kompetentsetele inimestele treeneriteks endised sportlased, kes oma karjääri lõpetasid sporditraumade tõttu või kellel vanus ei lubanud nii kõrgel tasemel enam konkureerida/treenida.

Kahjuks näib, et paljudel juhtudel sellistel treeneritel jääb teoreetilisi teadmisi vajaka, et tuleviku sportlasi efektiivselt ning ohutult treenida.

Kuidas nad siis õpilasi treenivad? Ikka nii nagu neid on varasemalt treenitud. Mis erialaselt ei pruugi olla paha, aga füüsilise treeningu ja koormuste/periodiseerimise koha pealt on ilmselt puudulik.

Füsio arvas, et selle ajani, kui sport on veel mäng ja fun ehk siis lastel, on olukord parem ja siis, kui saabuvad võistlustele sõidud unustatakse laste kehaline areng ja ainsaks stiimuliks saab medal, karikas või meistritiitel.

___

Ja mis on näha kergejõustikuareenil? Treenerid kas ei taha näha või ei oska näha korrektset liigutuste kvaliteeti, mis on kõige alus.

Olümpiasportlased “juhendavad” oma treeningruppe, lastes lastel liikuda ja teha harjutusi ebakorrektselt.

MMA, BJJ ja muu võitlussport

Üldiselt tundub, et seal käib üks suur lahmimine. Et oleks võimalikult väsitav ja hardcore, samuti kasutatakse igasugu mõttetuid vidinaid ja vahendeid (a la Training mask). Töö ja puhkuse vahekorrad ei vasta spordi vajadustele, sportlased ei ole väga osavad ja on kehva liikuvusega.

Kui sa vaatad praegust ühte edukaimat võitlussportlast Conor McGregorit, siis tema tiimi treeningmetoodika erineb sellest tavalisest kardinaalselt.

Õnneks on Eesti võitlusspordis ka erandeid, mis sarnanevad rohkem n-ö McGregorile kui üldsusele.

Tennis

Üks suur probleem on see, et lapsevanem arvab, et ta teab midagi treeningust ja füssist (ÜKE-st) ja mõnikord häirib treenerite tööd või kahtleb selles. Lapsi tassitakse erinevate treenerite juurde ja kui sa noort piisavalt ära ei väsita (milleks?), siis oled sitt treener. Kuna neil on heast/õigest treeningust selline nägemus (tihti üsna lühiajaline ja lühinägelik) ja rahakott on nende käes, siis on nemad otsustajad ning valivad abilised selliselt nagu nemad arvavad, et oleks õige, mitte tingimata kuidas see mängijale kõige kasulikum oleks.

Teine on see, et tennisetreener ise väga hästi ei tea füssist. Õnneks tennises on näha, et tehakse ja tahetakse teha koostööd füüsilise treeneritega. Tennisistidel on tihti võimalik seda endale ka lubada.

Iluvõimlemine

Meedias oli hiljuti juttu ka võimlemisest ning Indrek Verro (samuti ÜKE treener) postitusega Facebook’is peab nõustuma:

„Kahjuks ei saa kuidagi nõus olla sellega, et niimoodi treenivad ainult Peterburi treenerid. Liigun ise treenerina päris tihti erinevates spordisaalides ringi ja kohtan seal tihti ka noori võimlejaid. See mis ma näen on MINU ARVATES kohutav. Lapsi surutakse jõuga venitusasenditesse, nii et nad nutavad. Siinkohal ei räägi ma mõnest pisarast, vaid ma räägin karjuvast nutust. See on pannud mind mõtlema, et kui lapsevanem last lööb (ei pea seda ise mitte mingitpidi õigeks) siis võib ta vahele jäädes saada päris korraliku karistuse. Aga kui last sunnitakse jõuga olema väga-väga valusas asendis, kus pisarad valust voolavad, siis see on nagu täiesti okei ja õige tegevus. Saan aru mida enamus arvatavasti kohe mõtleb, seda et aga maailmameistriks tulemiseks peakski sellist asja tegema ja laps ja ta vanemad seda soovivadki. Aga need lapsed keda mina tihti näen on 3-5 aastased. Siit ka minu küsimus, kas laps kindlasti ikka tahab seda või see on tema väga väikese vanuse juures ainus tõde mis ta teab ja ta lihtsalt arvabki et asjad nii käivadki ja seda tegelikult tahavad tema vanemad? Igatahes olen pikki aastaid seda näinud ja alati oma treenitavatega nendest mööda minnes oleme ennast tagasi hoidnud, et mitte sekkuda. Tartu ülikoolis tehti teaduslik uuring võimlejatest (tunnistan siinkohal ausalt, et detaile ma ei mäleta enam täpselt, aga kui mu sõbralistis on keegi kes mäletab, siis võiks mind ka värskendada). Uuriti seda mis seisus on nad peale 60 eluaastat (äkki oli nii), et mis seisus liigesed jne. Need tulemused olid lihtsalt kohutavad. Kindlasti on ka häid näiteid aga üldmass on väga halvas seisus. Ei taha siinkohal maha teha võimlemist kui spordiala, aga see kuidas väikesi lapsi treenitakse (kindlasti pole kogu treeningprotsess selline) on lihtsalt kohutav ja minuarust peaks siin lastekaitse või mõni muu organisatsioon sekkuma.“

Olen nõus, et seda protsessi saaks teistmoodi juhtida.

Iluvõimlejad on väga painduvad, aga neil napib jõudu, et seda painduvust turvaliselt kontrollida.

Eriala vs ÜKE

Tegelikult on üldfüüsiline treening eraldi teadus ja kunst (selle teaduse rakendamine) spordiala erialasest treeningust. Selle jaoks eksisteerivadki eraldi ÜKE treenerid (strength and conditioning coach või fitness coach jms).

Ei taha just vaid kergejõustiku kallal ilkuda, sest ega mujal see seis parem pole, aga tundub, et väga vähe (kui üldse?) abi füüsilise treeningu (eriti jõutreeningu) koha pealt kasutatakse just seal.

Õnneks küll igasugu päris hullumeelseid treeningmeetodeid kergejõustikus pigem näha pole.

Miks peaksid kergejõustikutegelased (või misiganes muu spordiala erialatreenerid) arvama, et nemad suudavad üldfüüsilist trenni ise kvaliteetselt teha?

See oli selle kirjutise põhiküsimus minu jaoks.

Ok, neid ÜKE spetsialiste ongi Eestis väga vähe, sest kuskil neid välja ei õpetata (veel). Hetkel minu teada parimad tegijad selles osas ongi üksikud personaaltreenerid, kes on ise lihtsalt juurde õppinud erinevate kehaliste võimete arendamisest, liikuvusest ja liikumiskvaliteedist, eri spordialade spetsiifikast jne.

Selles mõttes ei saa muidugi ka imestada ega pahaks panna, kui koolitussüsteem, mis sellist spetsialisti ette valmistaks, puudub.

Jalgpall, tennis, korvpall, ameerika jalgpall, võitlussport, kõik nad (eriti rohkem just välismaal) kasutavad (või vähemalt peaks kasutama) ÜKE treenerit, selle asemel, et erialatreener nendega mingit füssi teeks. ÜKE ja eriala on mõlemad sügavad maailmad, ei tohiks tingimata arvata, et mõlemas saab väga hea olla. Ja nagu näha, siis ei oldagi!

Näiteks

Harjutuste puhul ei kasutata korrektset (turvalist) tehnikat.

Kasutatakse harjutusi, milleks sportlane pole valmis.

Kasutatakse mingeid harjutusi, mida võibolla ei peaks nii palju (või üldse) tegema.

Harjutused ja meetodid ei lähe kokku eesmärgi saavutamiseks.

Sage vigastuste arv. Ülekoormusvigastus = training load error!

Aetakse taga mingit koormust, koormust ja veel koormust, teadmata millist ja miks seda vaja on.

Ei teata ega arvestata kuidas eriala treening mõjutab keha ka füüsiliselt.

Liiga järsud koormuste tõusud.

Mõnest treeninggrupist tuleb väga edukaid noorsportlaseid, kes veidi aega säravad, siis lähevad puruks ja lõpetavad alaga tegelemise. Mis on selle põhjus?

Miks siis tehakse ÜKE-t ise?

Esiteks jääb see ilmselt lihtsalt rahaliste võimaluste taha. Kergejõustikus (ja ka mujal) on tegu individuaalsportlastega kelle jaoks tiimi suureks ajada on ilmselt eriti kulukas.

Teiseks, ega füssitreenereid ei väärtustata ka piisavalt või ei saada üldse aru nende väärtusest või panusest. Küll, aga see olukord (väga) vaikselt ka paraneb.

Kolmandaks võib välja tuua selle, et inimene (treener) üldiselt lihtsalt ei saa väga hästi aru, kui tal mingis oskuses tegelikult puudujääke on. Ignorance of incompetence.

Eakamad treenerid ilmselt ka ei arenda ennast enam nii palju (kui üldse). Kui uut infot ei uuri, siis jääb ka teadvustamata fakt, et ikka on veel midagi juurde õppida.

Tõenäoliselt on seal ka mingid vanad põhjused, et nii tehti ja eks vanasti oli veelgi vähem spetsiaalselt füüsilise treenereid kuskilt võtta, misiganes spordiala juurde.

Miks on see üldse võimalik olnud?

Vähemalt kergejõustiku mõttes, arvan, et kuna see ala on lihtne.

Lihtne mitte selles mõttes, et trenni poleks vaja teha ja saan lihtsalt minna joosta/hüpata/heita ja saavutada suurepärase tulemuse või et tehnika poleks keeruline (heitealad ei tulnud mul omal ajal üldse välja) ja ei vajaks lihvimist.

Lihtne selles mõttes, et enamasti on tegu ühe kindla liigutusega ühes kindlas suunas ühe suhteliselt kindla kestusega, koormates päris selgelt rohkem üht või teist energiasüsteemi. Ja kõik see teadmine teeb füüsiliste võimete arendamise selle liigutuse ja/või suuna jaoks palju lihtsamaks.

Samuti saab väga palju treenida läbi (kiir)jooksu.

Jooksu- ja hüppealadel liigutakse peamiselt horisontaalselt ja vajadusel vahepeal rohkem või vähem ka vertikaalsemas suunas.
Heited on natuke teistsugused ja ka üksteisest erinevad.

Kergejõustikutreenerid oleksid siiski võibolla ühed paremad üldfüüsilise treenerid (just jõu, plahvatuse ja kiiruse osas), eelkõige sellepärast, et kasutatakse palju baasharjutusi ja üleliigset ninnu-nännu moekat pahna ei tehta. Samuti tundub, et koormuste reguleerimise ja vormi ajastamise osa on ka olemas. Aga kindlasti on ka nende teadmistes ja kogemustes puudujääke (näiteks külgsuunas liikumine ja suunamuutused, kõik muu, mis ei kulge otsesuunas, aga on paljude alade juures väga oluline) võrreldes spetsialistidega.

Keda jah, olgema ausad, on Eestis väga vähe. Inimesi, kes suudaksid analüüsida treeningkoormuseid, periodiseerimist, harjutuste valikut ja tehnikat. Hinnata üldist liigutuste kvaliteeti ja liikuvust jne.

Kuidas treenida sportlast?

Mis juhtub, kui lähed kergejõustikutreeneri juurde trenni (tavainimesena paremasse vormi saamiseks või mingi muu spordiala esindajana)?

Ilmselt saad teha jooksuharjutusi, hüppeid, kuulijänne, jõutrenni (sealhulgas nt rinnalevõtt ja rebimine), tõkkeastumisi, joosta erineva pikkusega lõike ja teha natuke mingeid kergejõustikualasid (sprint, kaugus/kõrgushüpe, kuulitõuge jms).

Ükski neist pole ju kuidagi halb ega vale, kui täpsemat konteksti ei ole.

Too inimene misiganes eriala treeneri juurde ja ta hakkab enamasti treenima sind läbi oma eriala. Aga inimkeha ei huvita see, et X treenerile meeldib Y ala, samuti ei loe keha joostud lõigupikkuste meetreid.

Keha toimib oma füsioloogiliste põhimõtete järgi ja seega ei saa me tavainimest treenida läbi ühe spordiala või ühe ala sportlast läbi teise spordiala prisma.

Küsimus, kuidas sa treeniksid tennisisti, kas 200, 400, 800 või misiganes meetri jooksjat on lihtsalt mõttetu. Kuidas ma treeniksin tennisisti, kas nagu käsipalli väravavahti või iluuisutajat? Treeni tennisisti nagu tennisisti!

Mis on lahendus?

Väga palju variante siin ilmselt ei olegi.

Esiteks, tuleks treenerina endale teadvustada, et ÜKE teema teadmised ja oskused ei ole võibolla nii heal tasemel kui võiks ning vajavad arendamist.

Teiseks oleks vaja pakkuda sel teemal üksikuid koolitusi (tulekul) või siis täiesti vastavat treenerikoolituse programmi (olen kuulnud ideid ka sellise asja alustamisest). Inimesed ikka käivad koolitustel, aga kui sobivaid/vajalikke ei ole, siis ei saa ju kuskile minna.

Samuti, ilmselt kui treenerite palgad oleksid suuremad, oleks neil ka rohkem motivatsiooni parem juhendaja olla.

Näe suurt pilti

Erinevad harjutused (võibolla on need isegi algselt pärit eri spordialadest), meetodid jms on lihtsalt tööriistad, mida saab vajadusel kasutada, arendades inimese võimeid vastavalt tema eesmärgile.

Kui jääda kinni oma eriala või lemmikharjutuste/treeningstiili lõksu, siis ei saa me pakkuda inimesele parimat lahendust, sest see, kuidas tema eesmärk saavutada, sõltub vastavast sihist ja selle jaoks vajalikest optimaalsetest meetoditest, mitte sellest, mis spordiala mulle (treenerile) kõige rohkem meeldib.

Oluline on treenida inimest mitmekülgselt, esmane rõhk on üldise vundamendi korrastamisel ja siis saame mõtelda erialasest arengust.

ÜKE (strength and conditioning) on eraldi teema, kus on oma spetsialistid ja enamus erialatreenerid ei saa ise sellega kahjuks optimaalselt hakkama. Isegi, kui tundub, et protsess (veel) toimib, ei tähenda see, et seda veel paremini teha ei saaks.

Leave A Comment