Miks ja kuidas kastile hüpata?

Suhteliselt igapäevaselt kergejõustikuhallis ja vahetevahel Facebook’is ja Instagram’is on näha noori ja vanemaid inimesi ja sportlaseid, kes harrastavad eri kõrgustele ja eri moodi kastile hüppeid. Ilmselt ka veidi erinevatel põhjustel.

Hüppeharjutusi kasutatakse peamiselt hüppevõime ja plahvatuslikkuse/võimsuse arendamiseks. Samuti hüppamise tehnika parandamiseks.

Tihti tehakse kastile hüppeid nii, et valitakse maksimaalse kõrgusega kast kuhu peale veel napilt suudetakse maanduda. See tähendab, et maandumisasendiks on päris sügav kükiasend kus ka selg on kumer. See ei ole peaaegu kunagi optimaalne asend maandumiseks ega spordis üldse mitte millegi jaoks.

Kehv maandumisasend, tegu on liiga kõrge kastiga.

Kastilt alla tulles sealt enamasti hüpatakse/kukutakse vähese kontrolliga alla, ehk et tekitatakse ikka seesama põrutus/koormus, mida algselt üldse kastile maandumisega vältida võiks saada. Siis tekib küsimus, miks üldse kastile hüpata?

Keskendutakse pigem kastile peale saamisele, mitte hüppeliigutusele (kolmiksirutus – sirutus puusast, põlvest ja hüppeliigesest).

Eelkõige küsi enda käest miks sa seda harjutust teed, kas sa tegelikult tead miks ja kuidas seda teha ning oskad seda õpilastele edasi anda (juhul kui oled treener)?
Siis, kas see harjutus ise ning sooritustehnika ja töö-puhkuse kestus ja vahekord sobib selle eesmärgi jaoks?

Kas see on lihtsalt lahe harjutus mida sa kuskilt nägid, mida „on tehtud“, või on sel ka mingi point?

Miks ja kuidas võiks kastile hüppeid tegelikult kasutada?

Esiteks peaks valima madalama kasti, n-ö võistlus ei käi ju selle peale kes suudab põlvi kõrgemale tõsta (puusapainutuse liikuvus) ja kellel on hüppeliigeses parem liikuvus, vaid eesmärk on võimalikult kõrgele hüpata (puusade kõrgus võrreldes maaga), samuti sobiva tehnikaga maandudes. Ehk, et hüppe kõrgust ja kvaliteeti ei määra tegelikult kasti kõrgus, sul on võimalik ilma ühegi kastita hüpata täpselt sama kõrgele (või isegi kõrgemale?) kui sinu hetke kõrgeim alistatav kast.

Sinna peale võiks maanduda näiteks kenas poolküki asendis, sirge seljaga (neutraalse lülisambaga) ja maandumine teha kontrollitult ning saavutada enne kastilt maha minemist asendis tasakaal. Maandumisel võid käed viia taha, nagu valmistudes järgmiseks hüppeks või jätta ette n-ö sportlikusse asendisse.

Enne hüppamist, kas sa maanduda oskad?

Maandumisel, esmalt saavutavad maaga kontakti pöiad, siis ka täistald ja pidurdad enda liikumist nii säärte kui reite kui puusadega.

Enne üldse hüppama hakkamist võikski tegelikult harjutada just maandumist, astudes kasti pealt alla ja proovides kenas maandumisasendis end stabiliseerida.

Normaalne maandumisasend. Jällegi, käed võid ka kehast ettepoole jätta.

Hüppe enda jooksul peakski keskenduma ka eelnevalt mainitud kolmiksirutusele, et iga n-ö hüppav liiges aitaks hüppe kõrgusele maksimaalselt kaasa.

Milline võiks olla üldse hüppeasend? Kas see on sul tehniliselt korrektne? Üllatus-üllatus, äratõuke positsioon on põhimõtteliselt sama, mis maandumise.

Normaalne hoovõtuasend.

Kui hoovõtt ise on kehv, siis on võimalik allasendis teha näiteks paus, veendumaks, et stardiasend on OK. Selg sirge, liigestenurgad normis (ülakeha u 45 kraadi maa suhtes), käed taga jne.

Kastilt alla tulles võiks sealt alla astuda, mitte hüpata/langeda.

Esimene allatulek on kehvake (sihilikult), teine on hää rahulik.

Tegelikult üks ainukesi põhjusi, miks üldse kastile hüpata on see, et maandumine ei ole kõrgelt ja põrutus/koormus on väiksem. Ehk, et maandumiskoormuste vähendamise tõttu saad näiteks hoopis rohkem hüppeid teha. Kui aga peale hüpet kastilt alla hüpata siis võid hüppeid juba samahästi maas ja ilma kastita teha.

Hea kontrollitud (pausiga) hoovõtuasend, hea hüpe, hea maandumine.

Kastile hüpped ei ole lõppeesmärk, tegelikult on see hüppamise mõttes suhteliselt algeline variant. See võib olla näiteks teine samm, peale kastilt alla astudes maandumise harjutamist. Ehk, et kui soovid oma hüppamist arendada, siis ära jää vaid kastile (ja kahel jalal) hüpete juurde toppama.

Kokkuvõtteks

Ära tee kastilehüppeid (instagram’i) võistluseks (kui sa just hea tehnika peale ei võistle) või conditioning treeninguks. Väsimuse foonil ei ole väga mõistlik plahvatuslikke harjutusi teha.

Hüppa suhteliselt madalale/keskmisele kastile, kuhu saad kenasti maanduda.

Kastilt alla tulles astu sellelt maha, mitte ära hüppa.

Ära jää igaveseks kastile hüpete juurde (kui sinu spordiala pole just kastile hüpped), see on alles üks esimesi variatsoone.

Täname, foto- ja videomodell tennisist Robin Parts!

Leave A Comment