Unedieet

Mingist ajast saadik on mul olnud n-ö probleem ajaga. Selles mõttes, et aega oleks nagu liiga vähe. Kuna teha on nii palju ja nii palju huvitavaid asju on meil tänapäeval võimalik teha või uurida ja lugeda, siis tundub nagu ööpäevast jääks väheks.

Uni võtab sellest ajast ka päris mitu osa.

Mitte, et mulle ei meeldiks magada, väga meeldib, aga ärkvel olla meeldib rohkem. Seetõttu oleks ju väga tore, kui mingitviisi oleks võimalik kasutatavaid tunde juurde saada.

„Unedieedi“ kohta lugesin esimest korda ilmselt Neil Straussi raamatust „The Game“, siis ma küll sellega midagi ette ei võtnud.

Alles aastaid hiljem, ilmselt sirvides Tim Ferrisse raamatut „The 4-hour body“ ja lugedes tema „unedieetide“ kogemuse kohta, hakkasin asja lähemalt uurima. Või võibolla hoopis mingi kolmanda põhjuse tõttu.

„Ubersleep“ oli vist selle e-raamatu pealkiri, mida siis peamiselt uurisin, peale erinevate veebilehtede. Erinevaid dieedivariante on mitmeid ja lõpuks proovisin nendest kahte.

Alustasin loomulikult kõige karmima variandiga (mitte väga mõistlik enamus asjadega elus), kust sai n-ö kõige rohkem aega võita.

Mingil hetkel, mingil põhjusel hakkasin salvestama kõikide artiklite linke, mida ma lugenud olen, seetõttu on mul kirjas ka need uneartiklid, mida ma siis (2013 jaanuaris) lugesin ja kui palju neid oli (u 60 + üks e-raamat).

Lihtsamate “dieetidega” (nagu toitumises) kaasneb vähem raskusi selle järgimisel, nagu hüpoteetiliselt ka unehäkkimise variantidel. Pildil siis ilmselt üks raskemaid.

Meile enamustele tavalist öist magamist (7-9 tundi vms) nimetatakse ühefaasiliseks uneks, mis mõnede väidete kohaselt on kunagiste pikkade tööpäevade tagajärg ja ei ole päris loomulik.

Mõned kirjutavad, et enne elektrivalguse aega oli naturaalsem kahefaasiline uni, kus magati kaks u 4 tunnist blokki, u tunnise ärkvelolekuga vahepeal. Selle väikse pausi ajal külastati võibolla naabreid, kirjutatu, mediteeriti, paarituti või tehti hoopis miskit muud.

Teine kahefaasiline uni on siesta variant, kus öösel magatakse näiteks 5-6 tundi ja keskpäeval tehakse 20-90 minutiline uinak.

Siin on erinevate variantide ülevaade.

Vahepealseid variante on veel, aga jõuame välja ühe karmimani, mida ma kohe esimesena proovisin – Uberman.

Siesta on üks leebemaid variante ja teine, mida proovisin. Üks kuuetunnine uni öösel ja üks lühike uinak millalgi päeval.

Kuna see ei ole väga keeruline või raske variant, siis suhteliselt edukalt magasin niiviisi no vahelduva eduga umbes paar kuud.

Mis oli miinus, oli see, et peale hommikust ärkamist oli uni suhteliselt suur, nii et esimesed tegevused möödusid mitte nii edukalt ja teravalt kui oleks võinud.

Uberman koosnes 6×20 min uinakutest ühe ööpäeva jooksul e sain 2 h magada kokku. Kui ma muidu magaksin 8 tundi, siis ma „säästaksin“ sellega tervelt 6 tundi.

„Uberman is the most commonly attempted, and most failed of polyphasic schedules.“ – woops!
Kuna sellel on raske n-ö kohanemisperiood.

Vana unelogi (selle eksperimendi ajast) lugedes paljastus tõeline põhjus, miks ma unedieetide variantideni jõudsin.

„Polyphasic sleep’i peale sattusin, kuna uurisin une teemat ja circadian rütmi. Tahtsin teada, milline on siis ikkagi optimaalne aeg uinumiseks ja ärkamiseks ning kui pikalt peaks magama.

Sattudes wikipedia polyphasic sleep lehel erinevate variantide peale, hakkasin neid lähemalt uurima ja mõtlema, milline võiks mulle kõige paremini sobida.

Variante oli mitmeid, aga ikkagi tahtsin proovida seda, mis annaks mulle kõige rohkem aega ööpäevas juurde – Uberman.

Hiljem uurisin seda varianti pikemalt ja leidsin, et see ilmselt oleks isegi võimalik, arvestades mu praegust graafikut. Mõeldud, tehtud. Panin kindlad uinakuajad kirja ja alustasin.“

Ferrisse raamatut ilmselt uurisin siis hoopis pärast huvi tekkimist teema vastu ja võibolla üldse mitte sellega seoses.

Alustades Uberman’iga oli esimene uinak kell 02.40, järgmine 6.40 ja siis 10.40 jne.

„Öö jooksul oli raske silmi lahti hoida lugedes, trükkimine tundus aeglasem ja korra valutas ka pea. Kõht läks päris tühjaks.“

Kohe n-ö esimesel päeval magasin ka liiga palju:

„Tegin väikse jooksu ja siis pesu, see natuke stimuleeris üle, und väga ei tahtnud tulla 18.40. Aga … siis avastan ma, et kell on juba 20.16, ehk et u tund ja veerandiga panin üle, tunne kõige värskem ei ole ja eks ma maksan selle eest hiljem. Viga oli ilmselt selles, et telefon oli liiga lähedal ja unise peaga panin äratuse kinni ja sinna ta jäigi. Äratuskell peab olema minust päris kaugel! Kirjanduse järgi oli ülemagamine halb asi. Kahju, et see juba nüüd juhtus, ilmselt on nüüd järgmine uinumine ka raskendatud. Tunne on pehmelt öeldes sitt. Magasin küll kauem aga nagu oleks väsimus ja silmad on ka väsinud. Ei mäleta,et äratuskell oleks helisenud.“

Teisel päeval samuti magasin ühe korra üle:

„Teise uinakuga panin jälle tunnikesega üle, telefon ikka liiga lähedal. Panin kinni äratuse ja vedelesin edasi. Voodist peab kohe välja saama. Ärkveloleku tsükli jooksul on päris ohtlik pikali heita, kui silm korralikult kinni vajub ikka, siis on minek kah. Väga unine on olla ja raske silmi lahti hoida.

HRV-d on muidugi suht piin mõõta. Uni vägistab igast küljest.“

Kolmandal päeval sai samuti üks uinak liiga pikk.

Viiendal päeval läks asi lõpuks metsa ka. Mingi hetk läksin kodust välja hilja õhtul ja sõitsin trolliga ringi, lihtsalt, et ärkvel püsida, aga sealgi tikkus uni räigelt silma. Tundus, et isegi kõndimise pealt oleks võinud magama jääda.

Selle „dieedi“ puhul oleks need orgid küll marjaks ära kulunud.

Uneajad, mis ma endale tol korral sättisin, olid:

10.40
14.40
18.40
22.40
02.40
06.40

Kokkuvõttes võib öelda, et see oli sigaraske, selle n-ö kohanemisperioodi ajal lisatunnid kulusid ennast ärkvele sundimisele, mitte ei saanud nt rohkem (normaalselt) lugeda vms, aga olgem ausad, pea iga päev ma ka “eksisin” uinakutega. Kui enne seda katset oli mul vahel raskusi magamajäämisega, ehk et uinumine võttis kaua aega, siis pärast eksperimenteerimist on see probleem kadunud. Samuti olen pärast seda kasutanud 20-minutilisi uinakuid lihtsalt refresh’iks. Oma tolleaegse graafikuga sain seda varianti proovida, aga üldiselt oleks nende uinakute sobitamine ilmselt keeruline.

Ah jaa, Neil Straussil tema raamatus oli just seesama unedieet käsil ja tal oli kaks neiut voodi peal külas. Mingi hetk nägi ta kella, mis näitas, et käes oli uinakuaeg. Kuna ta ei tahtnud kohanemisperioodi ära rikkuda, siis tegevused jäid pooleli ja tehti kolmekesi väike uinak, peale mida jätkati, noh, erinevate tegevustega.

Sellest siin kirjutades, tekkis kohe tahtmine uurida, mis infi on teema kohta aastatega juurde tekkinud.

Head und/uinakut!