Trenniblogi – Stressi eri

Nüüd on kätte jõudnud vastupidine aeg, kus hakkan taas ressursse raiskama, kõik lihtsalt selleks, et lihaseid suuremaks ajada.

Kerge näide n-ö yo-yo dieeditamise kohta. Oma esimest “dieedi”järgset nädalat ei jõudnudki ma mingil põhjusel väga täpselt planeerida ja nagu öeldakse, läks lappama (korraks). Üldiselt sõin nii nagu enne (sest see ongi harjumuseks muutunud), aga mõnel päeval kui päris mitte, oli kaal umbes kilogrammi võrra rohkem kui võiks, põhimõtteliselt olin lihtsalt natuke hooletu. Probleemi aga pole, kohe kui plaan paika saab, hakkab kehakaal korrektselt liikuma.

„Failing to plan is planning to fail.“

Aga siit see oht. Alla suudavad paljud võtta (kui sellegagi õnneks läheb), aga mis sa siis teed kui „dieet“ läbi saab? On sul järgnevaks plaan olemas, kuidas tehtut säilitada?

Stress ja selle manageerimine on ka üks oluline osa tervisest ja elustiilist, millele pigem pööratakse liiga vähe tähelepanu. Nagu unigi.

Stressi kohta on üks toreda nimega dokfilm, „Stress – Portrait of a killer“ (kohe siinsamas all).

Sama härra poolt, kes videos esineb on kirjutatud ka üks suurepärane raamat – „Why zebras don’t get ulcers“. Nagu ka videos, siis vägagi arusaadavalt ja humoorikalt ta oma teemat seletab.

Arvan, et just tänu hr Sapolsky lugemisele ja kuulamisele tegin kunagi ühe olulise otsuse enda jaoks, vähem muretseda ja asju (elu) mitte nii tõsiselt võtta. Arvan, et see on mulle suurt kasu toonud stressiga võitlemisel ehk pahade stressorite vältimisel.

Põhimõtteliselt, tänu meie maagilisele mõtlemisvõimele oleme me ise suutelised endale mingit jama välja mõtlema ja vaimselt tekitama füüsilise stressiolukorra, mida muidu juhtuks võibolla pigem siis kui lõvi meid taga ajaks ja peaksime elu eest põgenema.

Meil tänapäeval on tihti „probleemid“ (töö, suhted, raha, misiganes), mille pärast me mitmeid kordi päevas muretseme ja keha reageerib sellele sarnaselt, nagu me oleks surmasuus.

Krooniliselt ei ole see tervisele hea.

Treening on ka stress, aga elu on ka stress (või pigem vastupidi). Selles mõttes tuleks neid tasakaalustada. Kui on eksamiperiood või palju tööd või mingi muu tihe aeg, siis ei saa trennis sama kõvasti paugutada kui alati, sest taastumispaak (adaptation reserve) ei ole lõpmatu.

Möödunud nädalal tekkis mul endalgi päris mitu sellist liigse stressi/ärevuse olukorda. Not good!

Peab aja maha võtma ja asjad jällegi ümber hindama.

Mis selle n-ö paha stressi vastu siis teha?

Näiteks muuta oma suhtumist, mõtlemist, mindset’i, mingi asi x enda jaoks ümber mõtelda, et see ei tekitaks enam sellist ärevust, hirmu, muretsemist vms. See, mis on hea või halb on ju suuresti meie enda taju ja suhtumise taga.

Koormuseid timmida, nii töö kui treeningute. Liikumine on hea ja vajalik ja aitab stressi leevendada, aga liigne pumpamine, siis kui sa tegelikult pole selleks valmis, ei ole hea mõte.

Meditatsioon (ilma mingi umbluuta või religioonita, nt) või muud lõõgastumis/hingamistehnikad võivad ka aidata.

Endale aega võtmine, tegelemine millegi meeldivaga, lemmikloomadega mängimine (madude paitamine nt, sama stressor, kuidas keegi asja võtab, pleasure vs horror, praegu seda kirjutades on mul näiteks madu kaelas), looduses viibimine jne jne.

Raamatust, pooltõlgitult ja võibolla parafraseeritult:

„Stress response on akuutsete asjade jaoks, aga meie tänapäeva ühiskonnas keerame seda peale kuudeks, vaimselt muretsedes. See võib põhjustada ja aidata kaasa haiguste tekkele.“

„Kui sa koged iga päeva kui hädaolukorda, siis sa maksad selle eest kallilt.“

Mis siis sellest kaalulangetusteekonnast endale kõrva taha panna?

See oli lihtsam kui ma ootasin, kõht sai täis söödud, nälga väga kuskil ei olnud, kuna ma ei kasutanud tibidedebiildieeti.

Kaotasin ka lihasmassi, suurem valgukogus ja/või veidi rohkem jõutreeningut oleks ilmselt olnud lahendus, lisaks ka aeglasem langetamine.

Käemõõdikute järgi koguste mõõtmine oli ka päris valutu, samas oli mõni asi ikkagi vaja enda jaoks ise täpsustada/timmida (nt kas rasv sealihas/hakklihas/munas märkida lisarasvana ja kui, siis mis kogusena). Käemõõdikuid sai väga edukalt kasutada ka väljas süües.

Üks asi, mis ma lisaks tegin sel nädalal, oli väike visketreening Heiko Väädi juhendamisel. Viskamine ehk siis põhimõtteliselt pallivise. Olen seda planeerinud juba pikemat aega ja nüüd sai see tehtud.

Esimene miks oli viskamine kui inimliigutus/oskus. Teiseks, kuna viskeliigutust on vahel vaja ka mõningatel sportlastel timmida, samuti ka lihtsalt noorte treeningul seda oskust arendada. Kolmandaks olid kergejõustiku aegadel mul kõige kehvemad just heitealad sh (oda)vise.

Sealt visketrennist saingi täpselt seda mida tahtsin, tehnilist nõu, ideid ja järjestust viskamise õpetamiseks, samuti mõtteid viskamisega seotud topispalli harjutuste kohta. Great success!

Eelmise tsükli conditioning meetodid tegin väiksema mahuga kõik sel nädalal läbi. Meetoditeks olid explosive repeat, lävetreening ja alactic capacity intervals. Samuti tegin kaks jõutreeningut, kus rõhk oli ülakehale.

Nagu juba teada, siis uue tsükli eesmärk on lihasmassi lisamine, eelkõige ülakehale. Samuti, tahan seda teha paljuski läbi keharaskusega harjutuste, et mingit skilli (nt kätelseis või rõngastel muscle-up) ka arendada, mitte ainult rauda tõsta, mis on mu jaoks juba veidi igavaks muutunud.

Kaalu keskmine tuli 77,3 kg ehk sutsuke rohkem kui enne, mis oligi plaanis. Et jääda võimalikult rasvavabaks proovin siis u pool kilo kahe nädala kohta lisada, mis on kaks korda aeglasem kui alla võttes.

Let the games begin!

Stay frosty!